Juba üle aasta keerles peas mõte, et soetaks endale packraftid — need kerged täispuhutavad kummipaadid, mis kaaluvad enamasti alla 4 kg ja mida saab kasvõi seljakotis kaasa võtta ning minna kuhu iganes sõitma. Olin internetist läbi kamminud hulga infot ja kirjutanud mitmele tootjale, kuid pikemalt jäin suhtlema Ultimate Packrafti omanikuga. Tema kutsuski mind oma paate kohapeale testima.
Koos paari hea sõbraga otsustasime, et teeme ära. Ees ootas korralik uhamine läbi Euroopa, aga kohale me jõudsime. Esimene jõgi oli Vltava — kohalike jaoks populaarne turistijõgi. Suvel on seal rahvast palju, kuid meie ajal ei olnud ühtegi teist sõitjat. Ka jõeäärsed baarid olid kinni, välja arvatud üks, kus kevadise päikese käes ka õlle võtsime, enne kui taas teele asusime.
Jõgi ise oli kiire vooluga ja täis Eesti mõistes kärestikke. Jan (meie kontakt) muigas ja ütles, et need pole kärestikud — lihtsalt veidi võbelust. “Salzal on kärestikud,” lisas ta. Nii alustasimegi õhtul sõitu Austriasse Alpidesse. Juba tee sinna oli elamus omaette: kurvilised mägiteed üles-alla ja lõpuks pimedas kohalejõudmine. Veidi plaani Jani ja tema sõpradega ning siis magama.
Hommikul algas kohe paatidega toimetamine. Auto viisime ette ära, et hiljem oleks tagasisõit lihtne, ja varsti olimegi vees. Minu silmad nägid sellist jõge esimest korda — alguses oli täitsa kõhe. Kokkuvõttes oli aga mega äge: hirm kadus kiiresti ja asendus sooviga veel suuremaid laineid kogeda. Packraftid on ikka palju andestavamad kui süstad. Stabiilsus on hoopis teine — kui süstaga lõppeb kiires voolus kivide vahel ukerdamine tihti ümberminekuga, siis packraftiga kannatab seal üksjagu mängida.
Me läbisime 26 km meeletu kiirusega — 4 tunniga, selle hulgas kaks pikemat pausi. Suurim kiirus oli mul kellal ligi 17 km/h. Täiesti pöörane. Kahju, et Võhandul nii kihutada ei saa. Emotsioonid laes, pakkisime paadid ja alustasime tagasiteed Tšehhi.
Järgmiseks päevaks oli planeeritud Český Krumlovi külastus — UNESCO maailmapärandi vanalinn. Ja ei, me ei jalutanud seal fotokas käes ringi. Sama Vltava jõgi läbib ka seda linna ja packraftid olid kaasas. Seal oli mitmeid põnevaid laskumisi ja lüüse, millest läbi sõita. Lõbu palju, lisaks sai vanalinnale pilk peale visatud ja kohalik šnitsel ära söödud. Õllesõpradele ka info: restoranides maksab hea vaadiõlu umbes 2.5 eurot — võrreldes Eestiga täiesti ulme.
Viimane päev veetsime České Budějovice lähedal, kus Vltava kõrvalharule oli ehitatud kanal. Teatud kellaajal lastakse see vett täis ja tekib metsik kärestik. Ilm pööras ära, tuli isegi lörtsi. Kui esialgu oli tunne, et peale Salzat oleme juba osavad ja mis see väike kanal ära ei ole, siis üsna kiiresti saime aru, et see koht on teisest puust. Jaan ja Rena käisid väga kiiresti ümber ja ujusid suure osa kanalist läbi. Mul õnnestus püsti jääda, aga läbi häda — mitu korda kaotasin sõidujoone ja sattusin kohtadesse, kuhu ma üldse sattuda ei tahtnud. Lõpuks jõudsin hingetuna lõppu. Intensiivsus võttis korralikult läbi ja see üks kord jäigi mul viimaseks.
Siis oligi aeg teha viimane lõuna koos Janiga, teda kogetu eest tänada ja asuda tagasiteele koos kümne packraftiga. Kuidagi mahtusid need kõik autosse ja kolme päevaga jõudsime koju. Tee peal tegime ka peatuse Lätis, et Valmiera kärestikul sõita, kuid eelneva kogemuse kõrval tundus see juba nagu seisval veel kulgemine.
Järgmiste seiklusteni!