Sel aastal oli jaanipäev tavapärasest erilisem. Täitus üks väike lapsepõlveunistus – Lapimaa. Toona unistasin küll jõuluvana külastamisest, kuid õnneks jäi see ära – mõttetu kommerts, majade rivi maantee ääres… Tõeline Lapimaa algab alles pärast Rovaniemit või õigem oleks öelda, alates Ivalost.
Koos ägeda seltskonnaga viis meie tee hoopis kaugemale põhja – Ivalo ja Inari kanti. Esimeseks eesmärgiks oli tutvuda kunagise kullapalaviku ajalooga. Selleks külastasime Tankavaara külas kullamuuseumi ja edasi suundusime Ivalo jõele, kus läbisime ligi 30 kärestikku ja pea 55 km mööda jõge. Esimesed kulla leiud 19. sajandil tehti just sellel jõel. Kolm ööd veetsime jõel – kaks neist Metsähallituse majades või telgis, nautides metsiku jõe ääres kilesauna ja jahutavat vett, kohtamata samal ajal ühtegi teist inimest.
Kuna reis Ivalos kujunes veidi lühemaks kui esialgu planeeritud, jõudsime veel külastada Inari Siida muuseumi, kus sai tutvuda saami rahva ajaloo ja eluoluga. Lisaks täitsime korra veel rafti ja suundusime Juutuani jõele, kus kogesin seni oma kõige suuremaid kärestikke – sealhulgas klass 3+ kärestikku (Ritakoski).
Jäniskoskil (klass 4+) käisime küll pildistamas, kuid esialgu jäi see veel läbimata – mingi põhjus peab ju alati tagasitulekuks jääma.
Ja muidugi – see polaarpäev. Lõputu valgus. Kui keegi tunneb, et raftimine on lõbus – ja olgem ausad: Võhandu, Pärnu, Jägala võivad hetkeks põnevust pakkuda –, siis tuleb tunnistada, et Eestis väga ägedaid paiku selleks kahjuks siiski pole. Seepärast tasubki pilk pöörata naabrite poole ja teha üks vinge retk Lapimaale. Kui selleks on tõsine soov, siis kirjuta ja korraldame ära.
Järgmine Ivalo ekspeditsioon 2026.